Endine 5,4 ruutmeetrine melonimaja, kus 2010 aastal kasvasid vertikaalselt 12 melonitaime, on kahele kolmeaasta vanusele viinapuule - Swenson Red ja Jokke´le ikkagi kitsas. See sai selgeks juba eelmisel suvel ja sügisel, kui Swensoni kiiresti kasvavatele väätidele oli keeruline leida vaba ruumi ning neid talvitumiseks ära paigutada ja katta. Minu kogemused sellist liiki viljataimedega on tagasihoidlikud. Kasvan koos nendega.
Olen tänulik, et mees sel kevadel viinapuumaja veidi pikendas, nii et nüüd peaks olema väätidel rohkem vabadust laiutada.
Viinapuudega tegelemisel on minu arvates kõige tüütum osa talveks ettevalmistamisel. Sügisestel nädalalõppudel on alati väga palju toimetusi käsil ja viinapuude kattematerjalide varumisega olen kaks aastat järjest hiljaks jäänud.
Kasvuhoone soojus on Swensoni kiiresti edenema meelitanud. Foto tehtud 12.mail.
Rõõm tõdeda, et talv on üleelatud ning juba teist aastat minu poolt valitud kattematerjal õigustas end nii kasvuhoones kui avamaal. Selleks kasutasin ikka sedasama head ja palju kiidetud katteloori, mille erinevas suuruses juppe sain kenasti tarvitusele võtta.
Avamaa viinapuud katsin sügise saabudes kaarte ja looriga, et vähendada esimeste hallade mõju korgistuvatele okstele. Sellise lükkega lootsin saada ka ajapikendust, et läbi seedida, mida olemasolevat ikkagi katmiseks kasutada. Ühel oktoobrilõpu nädalavahetusel oli aga lumekiht maas ning nägin vaeva, et loori lahti muukida, sest kivid, mis neid fikseerisid, olid maasse külmunud. Et katet mitte päris ära lõhkuda, avasin ettevaatlikult vaid ühe poole, sättisin okste ümber kaasa võetud loorijupid ning sulgesin taas loorialuse, julgemata midagi väga positiivset uueks kevadeks prognoosida. See oli samas parim, mida kiirel nädalavahetusel talveunne suikuvatele puudele teha jõudsin.
Avamaa neljale viinapuule plaanin sel kevadel mehe jõu ja nõuga ümber ehitada kiletatava karkassi. Päikest jagub seal piisavalt, kuid tuuled lõõtsuvad ka igal võimalusel . Seetõttu, ma arvan, jäid mullu Somerset Seedless´i marjad sama väikseks, kui punased sõstrad erinevalt 2011 aastast, kui viinapuu elutses veel kasvuhoones. Veel hoian oma istikud kaarte ja loori all, kuni valmib soojem keskkond, kuhu jääb ruumi ka mu kuuele paprikale. Millal see teoks saab, ei julge ennustada. Nädalavahetused on üürikesed ning mai lõpp kubiseb lähisugulaste sünnipäevadest, nii et saagi-haamrit-kirvest ei näe mehe käes niipea.
Viinapuumaja laiendamisega, kus Jokke ja Swenson elutsevad, jäi ruumi ka ühele kurgitaimele, mille 11ndal mail istutasin. Vara küll, mõeldes öökülma võimalusele, aga riskisin siiski. Esialgne ilmaprognoos Ilmajaama andmetel tõotas tulla sobilik.
Alates 16ndast maist olnud päevad olnud palavad ja ööd üsna soojad.
18.05 on Swenson kasvuhoone kuumuses kiiresti edenenud.
Kiirelt edenevad õiepungadega väädid annavad lootust maitsvale saagile, kuid peab arvestama, et öökülmaoht on endiselt päevakorral, mis sest, et suvised ilmad tekitavad tunde, et soe jääb kestma.
18.mail toon maale ka kibepiprad. Olen lugenud, et pole soovitav neid pidada ühes kasvuhoones magusate paprikatega; pidavat viimaste maitse ära rikkuma. Kui see väide tõsesti paika peab, olen probleemi ees, kuhu nad istutada? Avamaale küll ei riskiks, eriti kui meenutada eelmise suve ilmasid.
Viimaks otsustan, et sel korral ei istutagi vürtspaprikaid maha. Võtan taaskasutusele vanad hõredate põhjadega ämbrid, mida saab vajadusel liigutada ühest kohast teise. Näiteks ilusa ilma korral otse päikse kätte.
Segan oma äranägemise järgi mulla ja kolivadki taimed potist ämbrisse ning paigutan nad esialgu seltsiks viinapuudele - Jokkele ja Swenson Red´ile.
Head kasvamist!
