teisipäev, 1. oktoober 2013

Füüsalid 2013

Peruu füüsal 5.07 - veel üsna tagasihoidlikku kasvu.
Mehhiko füüsal vastasseinas laiutamas 16.07
Peruu füüsal õites 16.07
Ja siin lõpuks ometi laternates 14.08. Nüüd kulub veel pisut üle kuu enne kui saab mari valmis.
Kolme erineva füüsalisordi viljad 22.09. Keskmised osutuvad kõige maitsvamaks. Paraku jääb selle marja nautimise aeg lühikeseks, sest esimesed öökülmad näpistavad korralikult.
 

reede, 28. juuni 2013

Kõrvitsalised toovad suve.

Kaks nädalat on möödas suvikõrvitsate avamaale istutamisest ning nüüd 10ndal juunil avab Black Beauty oma esimese kuldkollase viljaalgmega õienupu. Viljumiselootus on tagasihoidlik, sest läheduses ei õitse veel ükski teine kõrvitsaline.
 
Viinapuutunnelist võtan nädalapäevad hiljem - 17. juuni hommikul kaasa aga kollase tsukiini Goldena.
Esimene vili on õrn ja nooruke, kuid mis ta´st kauem ikka varrel hoida; nii jääb taimel jaksu jagada hoolt ja armastust järgmistele viljanatukestele. Praen viiludena hommikusöögiks koos muna, pipra-soola ja tilliga. Maitsva elamuse saab aga sinihallitusjuustuga grillitult. Jaanipäevaks ongi kolm esimest vilja realiseeritud.
 
Esmakordselt katsetan patissoni - valget ja kollast - nii avamaal, kui kiletunnelis. 20. juunil avab oma toreda õie  valge sordi esindaja "Disco". Ja seda avamaal, mitte kile all.
Ei malda oodata tiivulisi tolmeldajaid, vaid võtan suvikõrvitsa isasõie ja puuderdan õiekeskme. Taldrikkõrvitsa vilja valmimine ei lase kaua oodata. 3-5-päevased annid sobivad kenasti marineerimiseks, 7-10-päevased värskelt tarbimiseks.  
Ja viis päeva hiljem ilutseb lehtede vilus omapärane "tulnukas". Arvan, et on sobiv hetk esimene taldrikkõrvits ära korjata.
Siin ta on, toreda kuju ja nimega patisson - Disco. Kunagisest ladina keele õpingust mäletan, et sõna "discere" tähendab "õppima" ning "disco" - "mina õpin". Nimisõnana viitab kettale, kuid tänapäevases kontekstis miks mitte leida seoseid muusikalise tantsuüritusega.
 
Esimese patissoni lõikan neljaks kettaks, puistan peale pisut peent meresoola, sellele värske tomativiilu koos tükeldatud basiilikulehega ning jahvatatud pipart. Kõige peale tavalist juustu ja edasi grillrestile koos eilsest allesjäänud keedukartuliviiludega.
Grillitud patisson on tõesti maitsev, kuid järgmisel korral lõikaksin ehk õhemad seibid ning küpsetaksin pisut kauem, aga ka poolkrõmpsuv variant on täitsa hää.

kolmapäev, 12. juuni 2013

Jaanikuu toimetused.

Juuni on hooga peale hakanud. Esimesed üksteist päeva juba ajahõlma vajunud. Imeline suvi taas sillerdamas. Põnev on aias liikuda. Üsna põuane on siin meie kandis. Üks vihmaraasuke sadas alla 7ndal juunil, kuid räästaalust veevanni see oluliselt ei täitnud. Hommikuses päikesepaistes tundusid peenrad ja kartulivao vahed endised; tuhkkuivad.
2. juunil hirmpalaval päeval istutan viimaks paprikad oma püsipaika, vaatamata sellele, et tunneli karkass kiletamata. Muidugi ma tean, et selle taime juurestik niisugust solgutamist ei kannata, kuid on ennegi erinevaid taimi ühest kohast teise ümber tõstetud, nii et loodan ka nüüd ettevõtmise õnnestumisele. Igaks juhuks paigaldan kaared ja katteloori. Ilmad on tõesti palavad ja võibolla viimase all ongi neil mõnusam juurduda.
 Kuna kaared on üsna madalad, saab tunneli keskele kaevatud kanal liikumiseks, sest selg on juba istutamisest, rohimisest ja igasusugusest kummardamisest üsna valusaks jäänud. Eelmisest aastast üle jäänud meloni kattekangas katab sel aastal vahekäiku, et oleks võimalikult vähem vaja tegeleda rohimisega.
Alles neli päeva peale paprikate istutamist, so. 6 juuni õhtul paigaldame kile karkassile. Otsad aga jäävad veel mõneks ajaks tegemata. Need katan looriga.
Vahekäigu serva peal on mõnus istmikku toetada ja lihtsalt ringi vaadata, oma taimede seltsis aega veeta. Vasakul viinapuude vahel kasvavad kaks baklažaani, kelle elust ja vajadustest mul puudub hetkel igasugune ettekujutus.  Tagapool on ka veel mõned tomatid, kellele mujal enam kohta ei leidunud. Paremal seal edasi on valge patisson ja kollane suvikõrvits. Eespool on veel pisut ruumi; siia paigutan ühe meloni. Päris taga lõpus on paprikad.

Paprikarida siit nurgast. Viis päeva on istutusest möödas.
 ...ja sealt nurgast üks võte. Vihmasadu on äsja lõppenud, õhtupäike vaatab tagasi.
 
 
Tomatid on üsna suureks sirgunud. Liig tihedalt üksteise kõrvale olen nad pikkinud. Eks ikka sellepärast, et rohkem ära mahutada. Nüüd on oluline uksed-aknad lahti hoida, tuulutada, hoidmaks ära ummuksisolekut. Osadel lehtedel leiangi kollakaid täppe. Eemaldan, kus võimalik.
 
Minu esialgne prognoos esimest vilja maitsta jääb 14-15. juunile. Ilmad on olnud enneolematult päikeselised. 9. juuni hommikul märkan, et üks Betalux´i vili on kenasti tooni muutnud.
Enam kaua küll ei tule oodata.
 
Sellises küpsuses 11.juuni õhtul eemaldan varrelt selle suve esimese tomati. Mees on kohal, laps sõbrannadega. Nüüd on ülim aeg maitsta oma ettevõtmise tulemust, mis 23. veebruaril sai käima lükatud.
Maitse on ootuspärane; särtsakas, hapukas-magus....  erinev poes pakutavatest kõva koorega suhteliselt  tuima maitsega tomatitest.
Olen rahul, olen õnnelik!

teisipäev, 28. mai 2013

Kevadmühinal...

Taimekasvatus distantsilt on omamoodi huvitav ja väljakutseid pakkuv ettevõtmine. Viie eemal veedetud päeva jooksul leiavad aias ja põllul aset muutused, mida koha peal elades võib-olla nii selgelt ei märka.
Pühapäeval lahkudes jääb maha üsna hoolitsetud muruplatsiga taluõu, kuid reedel maale jõudes  tervitab meid rõõmsailmeline võilillevaip.
 Lopsakas rohumaa pakub veel mõned tunnid putukatele rikkalikku nektarit.

Kasvuhooneski pole kõik endine. Taimed on eriliselt rohetama löönud, lopsakad vesivõsud laiutamas igasse ilmakaarde. Paar tagaosas asuvat Betaluxi taime, mida eelmisel korral ei pidanud lühikese kasvu tõttu vajalikuks toestada, lösutavad teadmata ajast abitult mullal. Ajutiselt panen nad vana ämbri najale nõjatuma, kuni leian aega asuda kilemajas rahulikult toimetama. Kuhuiganes heidad pilgu, vot just seal olekski kiiremas korras vaja käsi külge panna.
Jaa, tööpõld on lai. Paljud väädid on vaja eemladada ja allesjäävad siduda. Umbrohi ootab kitkumist, muld kobestamist ja kastmkist.
 Rõõm on, aga leida metsikute kasvude vahelt suureks kosunud vilju.
Mato 24 mail ja 3 kuud on saanud mööda seemnete külvist.
 
Marmande on ka usinasti kasvanud, seda enam, et seemne panin mulda nädalajagu hiljem, kui enamus tomateid.
Kõige viimasena - 24ndal märtsil - tervelt kuu aega hiljem, külvasin eelmisest aastast alles jäänud Terma kolm seemet, mille tagavara millegipärast ei täiendanud . Nädal tagasi said nad kasvuhoonesse istutatud ja nüüd õitsevad rikkalikult.
Taim näeb üsna haprake välja, kuid eelmisest aastast mäletan, et üsna pea ajab ta end põõsana laiaks. Mõned on hinnanud selle sordi viljade maitset tagasihoidlikuks: hapuks, vesiseks.  Sellise eelarvamusega asusin mullu seda tomatit sööma ning sain küll hoopis positiivsema elamuse osaliseks. 
 Kogu pühapäeva hommiku veedan viinapuu Swenson Red´i sidudes-sättides, osa noori vääte eemaldades. Tõeliselt aeganõudev ettevõtmine, kuid väga vajalik.
Päeva teine pool möödub tomatimajas kõiki vajalikke toimetusi tehes. Õhtuks saab suur töö valmis, süda rahul.
Pikk kurk, mis ei ole väga pikk, on piisavalt paras, et teda maalt lahkudes kaas võtta. Siis saavad järgmised viljahakatised mühinal sirguda.
Esimesest omakasvatatud annist valmis maitsev kurgisalat toidu kõrvale; nii värske ja mahlane!

esmaspäev, 20. mai 2013

Paprikapere

... elab endiselt üheskoos. 16ndal mail saavad 6 endale püsipinna vanemate kasvuhoones. Samapalju taimi peavad leppima veel poti mõõtmetega, mis on ilmselgelt juba kitsaks jäänud. Pole parata.

Gypsy on kahe nädalaga palju edenenud. Viimati 7ndal mail oli pildil oleval taimel vaid üks 2-sentimeetrine viljahakatis, nüüd 2 nädalat hiljem ilutsevad lehtede varjus kolm õrnkollakat Buratiino nina..

Kuna kuuele potis elavale paprikale ei ole  püsielukoht maal veel valmis ja tõenäoliselt  selles osas lähima kahe nädala jooksul midagi ei muutu, istutan nad pika arupidamise järel ettevaatlikult suurematesse anumatesse.  See on riskantne ettevõtmine, kuna kirjanduse järgi ei pidavat juurekavale liigne liigutamine meeldima. Mõne taime jaoks leian 24cm läbimõõduga poti, paar paprikat lähevad külvi- ja pikeerimismulla kotti, millest on taime hiljem oma kasvukohta ehk lihtsam  ümber kantida.
Oranž paprika Afrodita 20.05

Paprikapere on veel kenasti ühe katuse all; osad mullas, teised potis. Ootan päeva, mil viimased maale oma "päris koju" saavad.
 
 

laupäev, 18. mai 2013

Plaanid viinapuudega.

Endine 5,4 ruutmeetrine melonimaja, kus 2010 aastal kasvasid vertikaalselt 12 melonitaime, on  kahele kolmeaasta vanusele viinapuule - Swenson Red ja Jokke´le ikkagi kitsas. See sai selgeks juba eelmisel suvel ja sügisel, kui Swensoni kiiresti kasvavatele väätidele oli keeruline leida vaba ruumi ning neid talvitumiseks  ära paigutada ja katta. Minu kogemused sellist liiki viljataimedega on  tagasihoidlikud. Kasvan koos nendega.
Olen tänulik, et mees sel kevadel viinapuumaja veidi pikendas, nii et nüüd peaks olema väätidel rohkem vabadust laiutada.
Viinapuudega tegelemisel on minu arvates kõige tüütum osa talveks ettevalmistamisel. Sügisestel nädalalõppudel on alati väga palju toimetusi käsil ja  viinapuude kattematerjalide varumisega olen kaks aastat järjest hiljaks jäänud.

Kasvuhoone soojus on Swensoni kiiresti edenema meelitanud. Foto tehtud 12.mail.

Rõõm tõdeda, et talv on üleelatud ning juba teist aastat minu poolt valitud kattematerjal õigustas end nii kasvuhoones kui avamaal. Selleks kasutasin ikka sedasama head ja palju kiidetud katteloori, mille erinevas suuruses juppe sain kenasti tarvitusele võtta.
Avamaa viinapuud katsin sügise saabudes kaarte ja looriga, et vähendada esimeste hallade mõju korgistuvatele okstele. Sellise lükkega lootsin saada ka ajapikendust, et läbi seedida, mida olemasolevat ikkagi katmiseks kasutada. Ühel oktoobrilõpu nädalavahetusel oli aga lumekiht maas ning nägin vaeva, et loori lahti muukida, sest kivid, mis neid fikseerisid, olid maasse külmunud. Et katet mitte päris ära lõhkuda, avasin ettevaatlikult vaid ühe poole, sättisin okste ümber kaasa võetud loorijupid ning sulgesin taas loorialuse, julgemata midagi väga positiivset uueks kevadeks prognoosida. See oli samas parim, mida kiirel nädalavahetusel  talveunne suikuvatele puudele teha jõudsin.
Avamaa neljale viinapuule plaanin sel kevadel mehe jõu ja nõuga ümber ehitada kiletatava  karkassi. Päikest jagub seal piisavalt, kuid tuuled lõõtsuvad ka igal võimalusel . Seetõttu, ma arvan, jäid mullu Somerset Seedless´i marjad sama väikseks, kui punased sõstrad erinevalt 2011 aastast, kui viinapuu elutses veel kasvuhoones.  Veel hoian oma istikud kaarte ja loori all, kuni valmib soojem keskkond, kuhu jääb ruumi ka mu kuuele paprikale. Millal see teoks saab, ei julge ennustada. Nädalavahetused on üürikesed ning mai lõpp kubiseb lähisugulaste sünnipäevadest, nii et saagi-haamrit-kirvest ei näe  mehe käes niipea.

Viinapuumaja laiendamisega, kus Jokke ja Swenson elutsevad, jäi ruumi ka ühele kurgitaimele, mille 11ndal mail istutasin. Vara küll, mõeldes öökülma võimalusele, aga riskisin siiski. Esialgne ilmaprognoos Ilmajaama andmetel tõotas tulla sobilik.
Alates 16ndast maist olnud päevad olnud palavad ja ööd üsna soojad.
18.05 on Swenson kasvuhoone kuumuses kiiresti edenenud.
 Kiirelt edenevad õiepungadega väädid annavad lootust maitsvale saagile, kuid peab arvestama, et öökülmaoht on endiselt päevakorral, mis sest, et suvised ilmad tekitavad tunde, et soe jääb kestma.
 
 
18.mail toon maale ka kibepiprad. Olen lugenud, et pole soovitav neid pidada ühes kasvuhoones magusate paprikatega; pidavat viimaste maitse ära rikkuma. Kui see väide tõsesti paika peab, olen probleemi ees, kuhu nad istutada? Avamaale küll ei riskiks, eriti kui meenutada eelmise suve ilmasid.
 Viimaks otsustan, et sel korral ei istutagi vürtspaprikaid maha. Võtan taaskasutusele vanad hõredate põhjadega ämbrid, mida saab vajadusel liigutada ühest kohast teise. Näiteks ilusa ilma korral otse päikse kätte.
Segan oma äranägemise järgi mulla ja kolivadki taimed potist ämbrisse ning paigutan nad esialgu seltsiks viinapuudele - Jokkele ja Swenson Red´ile.
Head kasvamist!
 

esmaspäev, 6. mai 2013

Elu tomatimajas.

Kasvuhoones on põnev! Käes on õitsemise ja viljade paisumise aeg.
Täna on ilus päikeseline ja soe kevadilm. Võtan ette tomatite hooldamise; seon taimed, kobestan mulda. Ja teen pilti.
72 päeva tagasi panin seemned mulda. Täna näevad mõned tomatitaimed välja sellised:
Paisuvate viljapunnidega Mato (6.05).
Oranž tomat.
Tomatipere.
 
Ootan pikisilmi öökülmade perioodi möödumist. Kes ei ootaks! Veel kuuks  ajaks peab soojustus ja küte kasvuhoonesse jääma. Igaks juhuks.
Täna istutan 11 tomatitaime ka teise, väiksemasse kilemajja, kus põhjapoolse seina soojustasin penoplasti ja kattelooriga. Ülejäänud aga meetri kõrguse mullikilega. Küttesüsteemi sinna ei tekita.  Loodan "soojadele" öödele....Koha peal elades tõmbaks igal õhtul ka katteloori taimedele. Praegu jäävad aga päevadeks ja öödeks omapäi, kuni saame jälle mahti maale sõita. Soovin neile parimat!