Viinapuutunnelist võtan nädalapäevad hiljem - 17. juuni hommikul kaasa aga kollase tsukiini Goldena.
Esimene vili on õrn ja nooruke, kuid mis ta´st kauem ikka varrel hoida; nii jääb taimel jaksu jagada hoolt ja armastust järgmistele viljanatukestele. Praen viiludena hommikusöögiks koos muna, pipra-soola ja tilliga. Maitsva elamuse saab aga sinihallitusjuustuga grillitult. Jaanipäevaks ongi kolm esimest vilja realiseeritud.
Esmakordselt katsetan patissoni - valget ja kollast - nii avamaal, kui kiletunnelis. 20. juunil avab oma toreda õie valge sordi esindaja "Disco". Ja seda avamaal, mitte kile all.
Ei malda oodata tiivulisi tolmeldajaid, vaid võtan suvikõrvitsa isasõie ja puuderdan õiekeskme. Taldrikkõrvitsa vilja valmimine ei lase kaua oodata. 3-5-päevased annid sobivad kenasti marineerimiseks, 7-10-päevased värskelt tarbimiseks.
Ja viis päeva hiljem ilutseb lehtede vilus omapärane "tulnukas". Arvan, et on sobiv hetk esimene taldrikkõrvits ära korjata.
Siin ta on, toreda kuju ja nimega patisson - Disco. Kunagisest ladina keele õpingust mäletan, et sõna "discere" tähendab "õppima" ning "disco" - "mina õpin". Nimisõnana viitab kettale, kuid tänapäevases kontekstis miks mitte leida seoseid muusikalise tantsuüritusega.
Esimese patissoni lõikan neljaks kettaks, puistan peale pisut peent meresoola, sellele värske tomativiilu koos tükeldatud basiilikulehega ning jahvatatud pipart. Kõige peale tavalist juustu ja edasi grillrestile koos eilsest allesjäänud keedukartuliviiludega.
Grillitud patisson on tõesti maitsev, kuid järgmisel korral lõikaksin ehk õhemad seibid ning küpsetaksin pisut kauem, aga ka poolkrõmpsuv variant on täitsa hää.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar