Kõrvitsalised toovad suve.

Kaks nädalat on möödas suvikõrvitsate avamaale istutamisest ning nüüd 10ndal juunil avab Black Beauty oma esimese kuldkollase viljaalgmega õienupu. Viljumiselootus on tagasihoidlik, sest läheduses ei õitse veel ükski teine kõrvitsaline.

 

Viinapuutunnelist võtan nädalapäevad hiljem - 17. juuni hommikul kaasa aga kollase tsukiini Goldena.

Esimene vili on õrn ja nooruke, kuid mis ta´st kauem ikka varrel hoida; nii jääb taimel jaksu jagada hoolt ja armastust järgmistele viljanatukestele. Praen viiludena hommikusöögiks koos muna, pipra-soola ja tilliga. Maitsva elamuse saab aga sinihallitusjuustuga grillitult. Jaanipäevaks ongi kolm esimest vilja realiseeritud.

 

Esmakordselt katsetan patissoni - valget ja kollast - nii avamaal, kui kiletunnelis. 20. juunil avab oma toreda õie  valge sordi esindaja "Disco". Ja seda avamaal, mitte kile all.

Ei malda oodata tiivulisi tolmeldajaid, vaid võtan suvikõrvitsa isasõie ja puuderdan õiekeskme. Taldrikkõrvitsa vilja valmimine ei lase kaua oodata. 3-5-päevased annid sobivad kenasti marineerimiseks, 7-10-päevased värskelt tarbimiseks.  

Ja viis päeva hiljem ilutseb lehtede vilus omapärane "tulnukas". Arvan, et on sobiv hetk esimene taldrikkõrvits ära korjata.

Siin ta on, toreda kuju ja nimega patisson - Disco. Kunagisest ladina keele õpingust mäletan, et sõna "discere" tähendab "õppima" ning "disco" - "mina õpin". Nimisõnana viitab kettale, kuid tänapäevases kontekstis miks mitte leida seoseid muusikalise tantsuüritusega.

 

Esimese patissoni lõikan neljaks kettaks, puistan peale pisut peent meresoola, sellele värske tomativiilu koos tükeldatud basiilikulehega ning jahvatatud pipart. Kõige peale tavalist juustu ja edasi grillrestile koos eilsest allesjäänud keedukartuliviiludega.

Grillitud patisson on tõesti maitsev, kuid järgmisel korral lõikaksin ehk õhemad seibid ning küpsetaksin pisut kauem, aga ka poolkrõmpsuv variant on täitsa hää.

Jaanikuu toimetused.

Juuni on hooga peale hakanud. Esimesed üksteist päeva juba ajahõlma vajunud. Imeline suvi taas sillerdamas. Põnev on aias liikuda. Üsna põuane on siin meie kandis. Üks vihmaraasuke sadas alla 7ndal juunil, kuid räästaalust veevanni see oluliselt ei täitnud. Hommikuses päikesepaistes tundusid peenrad ja kartulivao vahed endised; tuhkkuivad.
2. juunil hirmpalaval päeval istutan viimaks paprikad oma püsipaika, vaatamata sellele, et tunneli karkass kiletamata. Muidugi ma tean, et selle taime juurestik niisugust solgutamist ei kannata, kuid on ennegi erinevaid taimi ühest kohast teise ümber tõstetud, nii et loodan ka nüüd ettevõtmise õnnestumisele. Igaks juhuks paigaldan kaared ja katteloori. Ilmad on tõesti palavad ja võibolla viimase all ongi neil mõnusam juurduda.

 Kuna kaared on üsna madalad, saab tunneli keskele kaevatud kanal liikumiseks, sest selg on juba istutamisest, rohimisest ja igasusugusest kummardamisest üsna valusaks jäänud. Eelmisest aastast üle jäänud meloni kattekangas katab sel aastal vahekäiku, et oleks võimalikult vähem vaja tegeleda rohimisega.
Alles neli päeva peale paprikate istutamist, so. 6 juuni õhtul paigaldame kile karkassile. Otsad aga jäävad veel mõneks ajaks tegemata. Need katan looriga.

Vahekäigu serva peal on mõnus istmikku toetada ja lihtsalt ringi vaadata, oma taimede seltsis aega veeta. Vasakul viinapuude vahel kasvavad kaks baklažaani, kelle elust ja vajadustest mul puudub hetkel igasugune ettekujutus.  Tagapool on ka veel mõned tomatid, kellele mujal enam kohta ei leidunud. Paremal seal edasi on valge patisson ja kollane suvikõrvits. Eespool on veel pisut ruumi; siia paigutan ühe meloni. Päris taga lõpus on paprikad.

Paprikarida siit nurgast. Viis päeva on istutusest möödas.

 ...ja sealt nurgast üks võte. Vihmasadu on äsja lõppenud, õhtupäike vaatab tagasi.

 

 

Tomatid on üsna suureks sirgunud. Liig tihedalt üksteise kõrvale olen nad pikkinud. Eks ikka sellepärast, et rohkem ära mahutada. Nüüd on oluline uksed-aknad lahti hoida, tuulutada, hoidmaks ära ummuksisolekut. Osadel lehtedel leiangi kollakaid täppe. Eemaldan, kus võimalik.

 

Minu esialgne prognoos esimest vilja maitsta jääb 14-15. juunile. Ilmad on olnud enneolematult päikeselised. 9. juuni hommikul märkan, et üks Betalux´i vili on kenasti tooni muutnud.

Enam kaua küll ei tule oodata.

 

Sellises küpsuses 11.juuni õhtul eemaldan varrelt selle suve esimese tomati. Mees on kohal, laps sõbrannadega. Nüüd on ülim aeg maitsta oma ettevõtmise tulemust, mis 23. veebruaril sai käima lükatud.

Maitse on ootuspärane; särtsakas, hapukas-magus....  erinev poes pakutavatest kõva koorega suhteliselt  tuima maitsega tomatitest.

Olen rahul, olen õnnelik!